12. märtsil 2020 kuulutas Vabariigi Valitsus välja eriolukorra, et tõkestada koroonaviiruse levikut Eestis. See muutis paljude inimeste igapäevaelu- ka meie klubimaja oma. Esialgu teatasid mõned liikmed, et on mõnda aega kodus ja klubimajja ei tule. Mõne päeva pärast juba keelasime ise riskigruppi kuuluvatel liikmetel ja töötajatel klubimajja tulla. Loobusime oma tavapärastest üksuste koosolekute traditsioonist ja hakkasime pidama hommikuti ja pärastlõunati ühiseid majakoosolekuid, kus osalesid nii inimesed kohapealt, kui Skype ja telefoni vahendusel ka need, kes olid sunnitud koju jääma. Meie koosolekul osalejate arv tõusis hüppeliselt 🙂
Klubimaja töö jätkus, kuid meie keskmine päevane külastatavus langes 32 inimeselt päevas 12le. Me lõpetasime ajutiselt loovusrühma ja arvutitunni ning neljapäevaõhtused üritused. Vaatamata sellele, et üritusi korraldada ei tohtinud, sai ikkagi peetud meie märtsikuu sünnipäevade tähistamine. Väike seltskond kohapeal olnuid sättis valmis saali koos sünnipäevalastele mõeldud toolide ja kinkidega ning helistas kõik õnnitletavad läbi ning laulis neile sünnipäevalaulu.
Iga päev oli kindlasti avatud köögiüksus- et kõigile kohalolijatele lõunasöök tagada. Toiduraha otsustasime aga mitte koguda, et vältida sularaha katsumist. Toidud olid tavapäraselt ülihead. Eripäraselt aga saime ühel päeval magustoiduks šokolaadi!
Igapäevaselt desinfitseerisime tööpindasid, ukselinke, lüliteid ja nuppe ning meenutasime üksteisele käte pesemist. Tundus, et mõnda aega toimetame nii ja siis kõik tavapärane jälle taastub. Selle asemel aga saabus märtsi viimasel nädalal karm teade, et 27. märtsist peab klubimaja oma uksed kaheks nädalaks sulgema. Selleks ajaks olid nii mitmedki klubimajad maailmas oma maja uksed sulgenud ja teinud hoolega tööd selle nimel, et klubimajana edasi toimida. Mitmed pidid ka võitlema selle eest, et nende rahastus säiliks vaatamata uste sulgemisele. Clubhouse International hakkas saatma oma liikmetele igal nädalal nõuandeid, kuidas virtuaalset klubimaja pidada. Toimus mitemeid toetavaid videokoosolekuid ja veebiseminare. Klubimajad jagasid oma edulugusid ja toetasid seeläbi üksteist nii nagu kõikides klubimajades omakorda oma liikmeskonda toetatakse ja nende lugudele kaasa elatakse.
Koostasime virtuaalklubimaja nädalakava. See sai päris tihe ja igal päeval oli võimalus osaleda klubimaja koosolekutel, meelelahutusüritustel ja töögruppides nii telefoni, kui Skype teel. Lõime ka eraldi programmi venekeelt kõnelevatele liikmetele. Selle tulemusena tõusis mõne liikme osalus kordades! Näiteks Alekseil 4lt tunnilt kuus 14le:) Ärgitasime üksteist oma Facebooki gruppi postitusi tegema toidupiltide, koristamisvideote jms osas. Tore algatus Malle poolt oli iga päev 3 hea asja kirjutamine.
Esimesed paar nädalat olid vähemalt klubimaja töötajate jaoks väga kiired. Virtuaalsete grupitööde ja kohtumiste ehitamine ja hoidmine võttis omajagu aega ja energiat. Jagasime ära, kes mis päeval, mis grupi toimumise, osalejate kirja panemise ja läbiviija leidmise eest vastutab. Lisaks nädalaplaanijärgsetele tegevustele helistasid töötajad 10- 20 liikmele nädalas, et olla kontaktis nende vajaduste ja olukorraga ning tagada infoliikuvus klubimaja võimaluste kohta eriolukorra ajal. Suutsime kontaktis olla kõikide oma liikmetega. Töö- ja koolitusüksus algatas uue koolitusgrupi: venekeelne klubimaja sisekoolitus, milles osaleb ka meile juba tuttav, Moskva klubimaja juhataja, Tatiana. Iga nädala kolmapäeval sai Toidupangast toidupaki üle 30 liikme, kellest umbes 20le viisid mõned klubimaja töötajad ja liikmed toidu koju, et nad ei peaks ise kodust välja minema.
Me hakkasime kohtuma igal lõunal Skype kokandusklubis, kus keegi tegi alati süüa ja kõik said rääkida enda tänasest lõunast, seda ka muidugi teiste seltsis süüa ja retsepte ja ideid vahetada. Igat klubimaja tööpäeva hakkas lõpetama pooletunnine Lugemisklubi. Esialgu viis seda läbi Jüri, lugedes ette Muumitrolli, kuid tänu tema (vaatamata eriolukorrale siiski) tihedale ajagraafikule, ei saanud Jüri selle tööga jätkata. Jätkas hoopis Maie, kes hakkkas lugema üht kriminaalromaani, mida ta üksi ei olevatki julgenud lugeda. Lugemisklubis osalemiseks kasutasime konverentskõne tegemise võimalust. Selleks alustas üks töötaja kõnet helistades 4le liikmele ja veel ühele töötajale. See töötaja helistas omakorda 4le liikmele ja ühele töötajale ja see omakorda jne. Nii sai meid kõnesse kuni 15 inimest korraga. Maie on imeline jutuvestja ja tema loo kuulamist ootasid paljud liikmed ja töötajad! Lugemisklubi puhul oli tore ka see, et kõnesse kõikide osalejate ühendamise ajal, mis võttis vahel kuni 10 min aega, tekkisid toredad arutelud ja “taaskohtumised” inimeste vahel, kes pole ammu üksteist näinud. Need olid alati väga südamlikud hetked.
Me oleme selle kriisiga õppinud üksteise jaoks olemas olema ka distantsilt. Me oleme hakkama saanud kogukonnatunde säilitamisega, kui meie maja on suletud. Suhted ja ühine töö on kõikide klubimajade alustalad. See, et me nende alustalade hoidmisega nii ekstreemsetes oludes oleme hakkama saanud teeb meid kindlasti palju tugevamaks ja avatumaks ka oma edaspidises töös. Igatsus kohtumiste ja klubimajas nii armastatud külg külje kõrval töö järele on aga juba suur!
Pärast 6 nädalat füüsilist distantsi hakkame oma maja vaikselt vaikselt jälle avama. Virtuaalne klubimaja küll jätkub, kuid lisaks saab väikeste seltskondadega kohtuda ka klubimaja köögis lõunat valmistades; maja peal koristades või aiamaal peenraid tehes. Võimalusi tuleb muidugi jooksvalt juurde. Ma tänan kogu südamest kõiki Teid, kes Te olete osalenud klubimaja tegemistes- see on meid kõiki hoidnud!
Kohtumisteni siin ja sealpool ekraani!:)
Mari Lipp
Haabersti klubimaja juhataja
