Haabersti klubimaja osales kahe nädalasel baaskoolitusel Londonis Mosaic klubimajas. Meie maja esindasid Sander, Kati ja Tanel. Nad kirjutasid iga päev kokkuvõtte, kuidas neil läinud on ja millega nad tegelenud on.
Nüüd saab lugeda kõikide päevade kokkuvõtteid ühest kohast!
Esimene päev:
Oleme ilusti kohal! Päev on seiklusi täis olnud. Jõudes London lennujaama, tuli välja, et rongid ei sõida, sest eelmistel päevadel oli olnud torm, kus oli tuulekiiruseks 125 m/s.
Liikusime siis busse valima, aga tuli välja, et ratastooliga reisides tuleb bussipilet ette broneerida, aga õnneks väikeses kontoris nurga taga, saime Kalevi šokolaadiga väike tehingu tehtud. Peale tehingut, tormas 3 töötajat välja ja viisid meid rahvamassist läbi (teised pidid 20 minutit kauem seetõttu tormi ja vihma käes ootama, UPS ). Alguses olime päris lootusetus olukorras, aga järsku olime VIP-i staatuses. Meie pärast lükati bussiaeg edasi, sest tuli vaadata, et me ikka esimestena ilusti peale saaksime.
Jõudes kesklinna, aitas bussijuht John meid ilusti rajale ja näitas kuhu minna. Teele jäi, ette armas pitsakoht (liha puudus oli).
Kõhud täis ja jätkasime teekonda. Jõudsime hotelli ja aitasime hotelli töötajatel liigutada invalifte või mõista kuidas need töötavad (nad olid väga tänulikud).
Nüüd ootame esimest tööpäeva ja mõni siin esimest puhkepäeva!
Teine päev:
Hommik algas vara ja oli aeg koguneda hotelli fuajees. Suhtlemine algas, kohal on kaks klubimaja Soomest ja üks Norrast. Esimene päev saime VAN-ga Mosaic klubimajja. Milline vastuvõtt, kõik on nii rõõmsad ja abivalmis. Meil tehti majatuur ja peale seda oli aeg esimeseks vestlusringiks. Tegime Taneliga esimestena Haabersti klubimaja kohta esitluse, läks hästi.
Tuli lõunaaeg ja järsku vaatasin, et Tanel on kadunud. Minnes uurima, kus mees paikneb, avanes mul vaatepilt, et ta oli läinud koos ühe Mosaici töötajaga üksusesse juba tööd tegema. Ütles, et ta pole näljane.
Mainin ära selle, et toiduks oli Jamaica kana (väga maitsev).
Peale lõunat oli aeg kõigil oma üksustesse minna. Mina olen siis kohalikus tööüksuses.
Istusin maha ja järsku üks liige juba hüüdis, et tal oleks mu abi vaja. Aitasin liikmel teha ülevaadet tema dokumentidest.
Tuli üksuse koosolek, pandi pärastlõunased tööd paika ja toimus ka väike viktoriin (tõin oma meeskonnale 3 punkti). Peale koosolekut tuli üks tore vanem naine ja kutsus mind kõrvale, tahtis minuga intervjuud teha. Intervjuust sai pikk ja meeldiv vestlus erinevatest maailma teemadest. Päev klubimajas kulmineerus jällegi aruteluga, saime päris palju oma arvamust jagada ja kuulata teiste vaatepilte.
Töö tehtud ja oli aeg minna restorani WagaMama. Mosaic tegi meile tervitus õhtusöögi väga lahedas kohas. Saime mitu tundi rääkida ja toit oli ka oivaline.
Jõudsime hotelli ja kehas polnud enam energiat. Aga uus päev on käes ja hakkan just Taneliga klubimajja minema.
Kolmas päev:
Täna oli esimene päev, millal läksime ise klubimajja. Ühistransport on siin väga mugavaks tehtud ratastooliga inimestele (igal bussil on ramp, mis tuleb vajadusel välja).
Läksime Taneliga vales peatuses maha, aga no hommikune jalutuskäik ongi hea. Treening päev algas täna teemaga tööle orienteeritud päev. Väga huvitavad arutelud oli meil. Peale esimest arutelu, saime soomlaste ja Taneliga sõnumid, et oleme lähikontaksed. Peame nüüd 7 päeva teste tegema (siin tuleb lisaks ninaproovile ora ka kurku panna), VÄGA MEELDIV!
osalesime üksuste töödes ja saime jälle palju suhelda.
Saabus aeg esimeseks Action plani kohtumiseks. Kui olime rääkinud Mosaic töötajatele oma murekohtadest, siis nad ütlesid, et kiidavad Haabersti klubimaja, et meil tegelt nende arust kõik hästi ja need probleemid, mis meil on ei ole kõige keerulisemad, sest nende arust tegelt me teame juba lahendusi ( ise päris nii ei arva veel). Vestlus oli väga naerurohke ja meeleolukas, aga samas väga õpetlik ja toetav.
Oleme tagasi hotellis, esimesed testid tehtud ja negatiivsed mehed soovivad Teile kena õhtut, sest meil
on vaja veel tööd teha.
Neljas ja viies päev:
Neljas algas siis niimoodi, et poisid magasid natuke sisse, aga nad jõudsid klubimajja ikkagi 30 minutit enne tööpäeva algust. Meie suhted teiste klubimajadega on järjest soojemad ja jutustamise teemasid jätkub. Meil on päevas kaks aega, kus toimuvad erinevad arutelud. Lisan ka seda, et oleme ikka negatiivsed (testide mõttes), neljandal päeval saime rääkida palju klubimaja suhete teemal. Peale tööpäeva läksime Taneliga klubimaja ümbrust avastama ja leidsime ühe toreda Jamaica baari. Meestel
on kõhud koguaeg täis. Meie õhtu oli väga töine, tegime mitu tundi Action plani.
Viies päev:
Palju õnne kallis Eesti!
Läksime klubimajja ja andsime kõigile teada, et täna on Eesti Vabariigi sünnipäev!
Meie päeva esimene teema oli kommunikatsioon. Saime palju jagada ja saime ka palju uusi ideid!
Teisel koolituse arutelu kohtumisel jagasime kõikidele kolleegidele šokolaade. Mosaic’ I töötaja Michelle oli uurinud palju infot Eesti kohta ja jagas seda teistega. Lisaks kutsus ta teisi kolleege meid välja viima
seda tähtsat päeva tähistama.
Enne väljaminekut toimus minul ja Tanelil Action plani teine kohtumine.
Kui esimene kord tundus, et kõik on nii hästi ja selge, siis täna tekkis meil paar momenti, kus nii meie kui ka Mosaic ei osanud probleemidele lahendust leida. Vestlus oli väga pikk ja meeldiv,
aga samas ka intrigeeriv. Nädalavahetusel on meil palju kodutööd, aga praegu unustame need ja ootame, et meie kullakallis Kati tuleb meie hotelli ja me saame koos minna tähistama Eesti Vabariigi iseseisvumist! Elagu Eesti!
Kuues päev:
Hommikul välja minnes tervitas meid väga mõnus ja kevadine ilm. Klubimaja päev algas hommiku koosoleku ja üksuste tööga. Saime üksuste töö kõrvalt pikalt rääkida Norra klubimajaga. Nad kutsusid meid juba külla ja ma kutsusin neid külla. Väga toredad on kõik. Peale üksuste tööd algas arutelu teemal
üleminukutöö. Saime rääkida oma kogemusest ja milliseid raskuseid/positiivseid kogemusi meie oleme näinud. Peale vestlust viis Lee meid Brixtoni tuurile ja tutvustas meile kohalike turge, restorane ja muid vaatamisväärsusi. Peale tuuri puhkasime natuke hotellis ja ootasime, kui meiega liitub Kati.
Algas meie teekond 100clubi, kus esines punkbänd ,, Hung Like Hanratty”.
Teekond kestis 2 tundi, sest minnes metroojaama, selgus tõsiasi, et sealt kus läheb meie metroo, sinna ei ole võimalik ratastooliga minna. Läksime siis bussijaama ja sõitsime kesklinna, aga seal olid suured
ummikud. Lõpuks kui jõudsime klubisse tuli välja, et reklaamitud invalift oli ka sealt puudu. Korraldajad vabandasid meie ees ja me kuulasime seda ilusat muusikat treppide jalamil. Vahetpole, et bändi saalis ei näinud, aga Taneli rõõm ja nägu ütlesid meile, et ta on ikkagi rahul. Tanel oli kui ristiisa inimeste jaoks, kes meist mööda kõndisid. Kõik surusid tal kätt ja rääkisid temaga juttu. Kui kontsert oli läbi, siis ürituse korraldaja kutsus bändi Tanelit tervitama ja bänd tõi Tanelile kingituseks särgi. Bänd vabandas meie ees, et me alla ei saanud ja nad olid nii rõõmsad, et Eestist tulid fännid kuulama. Tegime pilti ka siis onudega ja läksime hotelli tagasi. Nüüd on nädalavahetus käes ja suur töönädal läbi. On aeg natuke puhata.
Seitsmes, kaheksas ja üheksas päev:
Nädalavahetus oli natuke seikluste rohkem ja seetõttu erinevatest päevadest eraldi ei jõudnud kirjutada.
Seitsmendal päeval jõudis Londonisse ilus soe ilm. Läksime kohe hommikul inglise hommikusööki sööma. Peale seda sai Tanelile poest erinevaid snäkke ostetud ja mina ja Kati läksime Londoni Kesklinna poetuurile. Külastasime erinevaid suuri poode, kus tuli enne sisenemist väga pikalt järjekorras
seista (minu lemmik osa päevast, kui saab kuskil seista). Peale poetuuri ütlesin Katile nägemist ja minul oli kokkulepitud Norra klubimaja töötajatega väike kohtumine. Saime rohkem tuttavaks ja lõime sidemeid,
et peale koolitust suhtlemist klubimajade vahel jätkata. Oli pikk õhtu!
Kaheksandal päeval oli veel ilusam ilm, Kati käskis hotellitoast välja tulla ja alustasime oma teekonda London Tower Bridge poole. Teel kohtasime palju erinevaid tänavaesinejaid. Väga meeldiv vaatepilt oli.
Jõudes juba sellele sillale lähedale jäi teepeale ka üks muuseum (loomulikult pidime ka sinna minema).
Jalutuskäik Tower Bridge’ini ja tagasi võttis kokku aega 4,5 tundi (kõndisime väga aeglasti, sest rahvast oli palju). Õhtuks olid meil ka plaanid tehtud, meil oli vaja teha tööd veel meie Action plani kallal. Oleme enamvähem valmis saanud selle, aga natuke ikka vaja pusida veel.
Üheksandal päeval liitus meiega klubimajas ka Kati. Tal oli ikka kerge pinge peal, aga üritasime talle toetust pakkuda.
Sellel päeval tegelesime veel oma Action plaaniga klubimajas ja meil oli au kutsuda osalema planeerimisse ka tore klubimaja juhataja Mari Lipp!
Osalesime eile ka noortegrupis Taneliga. Ütleme nii, et on palju uusi mõtteid meie noortegrupi jaoks.
Kati sõnad peale esimest tööpäeva:,, Ei olnudki nii hirmus, kui arvasin”. Lisan ka seda, et Katil oli võimalus köögiüksuses oma tantsuoskuseid õpetada teistele.
Jõudes tagasi hotelli, tabas meid uus üllatus. Hotellitöötajad olid keeranud invalifti tukksi. Ja peale ühte nädalat tuli neil imeline mõte, et äkki võiks Tanel hoopis olla toas, mis on samasugune nagu praegune, aga mille jaoks ei ole vaja lifti, et sinna pääseda.
Uus tuba käes ja oli aeg olla. Mina tundsin ennast natuke väsinuna ja läksin pikali, Kati läks oma samme täis tegema ja mida tegi Tanel, seda saate teada järgmises osas.
Kümnes päev:
Hommik algas siis niimoodi, et Londonis oli maaaluse transpordi streik ja ainult bussid sõitsid, seetõttu hakkasime liikuma klubimaja poole varem.
Kati tegi terve päeva lõbusas köögiüksuses tööd ja suhtles väga palju ka liikmetega (enam ta ei karda),
Tanel aka Godfather tegid tööd arvuti taga ja minul avanes võimalus minna koos ühe töötajaga Londoni haiglaid külastama.
Siinne lähenemine haiglas on ikka täiesti erinev meie omast. Haigla töötajad lubavad klubimaja töötajatel ja liikmetel käia haiglas ringi ja niisama suhelda patsientidega (äkki tekib kunagi meil ka selline võimalus, LOODAN VÄGA).
Muidu haiglad siin olid ikka päris teistsugused (oli isegi üks natuke ärevam olukord), aga juhtub ikka.
Peale haiglas olekut, saime klubimajas imelist toitu ja siis algas arutelu teemal ,,rollid ja vastutuse jagamine klubimajas”. Saime jälle väga palju rääkida!
Õhtu lõppes pm tööklubi õhtusöögiga, mis oli ka väga maitsev ja meeldiv kogemus. Jõudsime hotelli alles kell 19. 30. Hotellis olles tegime veel tööd oma Action plani kallal ja sellega lõpetasime alles kell 23.58.
Üheteistkümnes päev:
Teekond klubimaja poole on väga selgeks saanud ja täitsa kodune tunne on Mosaici minna (meie klubimaja igatseme ka) .
Hommikul oli meil klubimajas üksuste tööde aeg ja väikene meediatund. Tutvusime nende meedia jagamise allikatega ja jagasime ka enda omasid. Mina, Tanel ja Kati istusime päeval korra kolmekesi maha, et esitleda meie Action plan Marile. Tegime koos paar väikest muudatust ja siis saatsime plaani treeningujuhile. Päev läks edasi aruteluga teemal ,,maja funktsioonid”.
Rääkisime transpordi võimalustest, statistika kogumise võimalustest ja maja reeglitest.
Oli aeg minna lõunale! Täna pakuti karrit, riisi ja tacosid. Väga maitsev!
Tanel läks kontorüksusesse koosolekule, Kati läks väga lõbusa seltskonnaga köögiüksusesse tarkusi koguma. Mina kohtusin samal ajal klubimaja kommunikatsioonijuhiga, et vaadata koos läbi Mosaici andmebaasid.
Päev lõppes otsuste tegemise koosolekuga. Oli suur kogemus vaadata kõrvalt, kuidas teine klubimaja sellist koosolekut teeb.
Ja nüüd tähtis uudis:
Peale koosolekut kutsus meie treeningu läbiviija meid kõrvale, et anda tagasisidet meie Action Plani kohta.
Tema esimesed sõnad olid, et lihtsalt imeline! Ta ei muutnud midagi ja ütles, et tegu on väga tugeva ja hästi koostatud plaaniga ja Clubhouse Internationalile kindlasti meeldib see plaan. Talle meeldis see, et me ei viivita oma plaanidega ja hakkame neid ka kohe rakendama. Juttu jätkus pikemaks. Lee arvas, et Haabersti klubimaja võiks olla üks Clubhouse International treeningkeskus, ütles et meis on suur potentsiaal! Lisaks kutsus ta meie klubimaja töötajat Sandrit klubimajade akrediteerimismeeskonda.
Ütles, et ma nüüd avalduse saadaks ja lisaks tema soovitajate nimekirja. Peale vestlust tundsime suurt pingelangust ja meeleolu oli laes.
Hakkasime ära minema klubimajast ja märkasime, et Kati on kadunud. Tuli välja, et ta oli kutsunud kõik köögi töötajad oma koosolekule, et neilt erinevaid küsimusi küsida! (olime Taneliga tema üle väga uhked)
Aga nüüd kaks päeva veel klubimajas jäänud!
Kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes päev:
Eile minnes klubimajja oli juba selline kerge kurb tunne peal, et meie koolitus hakkab lõppema. Mosaic klubimaja on olnud meie vastu nii hooliv ja sõbralik, et siit on väga raske lahkuda. Loomulikult ootame, et saaksime oma kallisse Haabersti klubimajja minna ja treeningul õpitud teadmisi seal rakendada.
Neljapäeval öeldi meile, et võime võtta kaasa kõik, mis neil on majas (siin all mõeldakse seda, et arvutist saame endale erinevate juhendite koopiaid teha), näiteks Kati sai köögiüksuse käest nende kõik retseptid.
Peale viimaseid arutelusid suundusime oma kolleegidega Norra klubimajast Brixtonisse tähistama.
Tegime koos ühe meeldiva õhtusöögi. Oleme teiste klubimajadega siin suurteks sõpradeks saanud, et meil on nüüd palju plaane koos nendega tulevikus.
Saabus viimane päev klubimajas!
Hommik algas sellega, et kõik klubimajad esitasid Mosaic’le oma Action Plan’e. Saime kätte tunnistused ja oli aeg öelda kõigile head aega. Valasime kõik palju pisaraid. Mosaic klubimajas on üks töötaja, kes ei kallista kunagi kedagi, aga meie maja suutis need kuumad kallistused kätte saada ja saime temalt lause, et ilma meieta ta tunneb, et majja on tekkinud tühi auk.
Kutsusime kolleege endale ka külla!
Kuna homme on meie tagasilennu päev, siis lõpetan meie kirjalood sellise lausega!
Klubimajas sa ei ole kunagi üksi, sest meie kogukond on kõige hoolivam, toetavam, töökam ja kokkuhoidvam!
Elagu klubimajad ja kohtume juba Haaberstis!
